Muusika
Muusikat on siin ja seal, muusika on iga nurga peal. Muusika on mul sügaval hinges, muusika on nii lahe ja vinge Muusika teeb rõõmsaks mu meele, muusika saadab mind õigele teele. Muusika laulab mind magama ja minu turvatunde tagab ta Muusika saadab mind igal pool, olgu selleks töö, kodu või kool. Muusika on minu elu ning ta on olnud väikesest peale minu mängulelu |
Meie talv
(Paar aastat tagasi ühel lumetul talvel üles kirjutatud mõtted) Hetk tagasi õues oli lumi, nüüd tundub nagu oleks suvi. Veidi aega tagasi oli õues mõni miinuskraad nüüd ma ei imesta, kui varsti päevitada saab Kas see siis on talv? Raagus puu asemel peakohal palm. Et sajaks siis seda paksu ja kohevat lund, kuid ei...läheb tunni järel tund ja keset detsembri kuud mõni leht veel isegi on puul |
Kui vaid suhtumist muudad Elu ei ole lihtne ja ega ei hakkagi olema, kuid ära elu vihka ja ära näe seda koledana Kui mõistad, mis elu soovib sulle anda, on lihtsam seda rasket koormat õlgadel kanda JAH, vahel on tunne, et enam ei suuda, kuid tegelikult suudad, kui vaid suhtumist muudad |
Lihtsalt vabanda Kui sa teed vea, siis pööra see enda heaks. Kui sa teed tobeda nalja, siis vingerda sellest välja. Kui sa jääd hommikul magama, mine ikka kooli, aga vabanda. Kui sa ütled midagi vale, siis ära mine kaugemale. Ütle lihtsalt vabandust, kui teed midagi, mis ei ole hea. Võta viga kui kogemust ja juba seda viga paremaks pead |
Meie keel (vabariigi aastapäevaks pühendatud) Sõna armastus või sõna kool, sõnu kuuleme me igalpool. Sõnadest moodustuvad laused, lausetes on komasid, punkte, tühikuid ja pause. Lausetest moodustub meie ilus keel, ilusast keelest meie rõõmus meel, rõõmsast meelest meie imeline rahvas, küll see eest keel on ikka vahva! Lootus... Me ootame ja loodame loodame palju, ootame rohkemgi veel. Suvel ootame talve, talvel ootame suve. Loodame, et talvel ilm oleks karge ja suvel mitte nii tume. Ootame, millal vaheaeg algaks ja siis jälle, millal see lõppeks. Ootame aega, millal keegi kedagi ei salgaks ja loodame, et ületame elus kõik tõkked. Eks see käibki täpselt sedasi, et oodates ja lootes lähme aina edasi. Lõpuks olemegi vaid oodanud ja lootnud, kuid kõige nautimise unustanud sootuks. Kas poleks mitte aeg nautida seda, mis toimub praegu? Nautida hetke, praeguseid aegu. Nautida seda, mida lootnud kord oleme. Kas poleks mitte tore see? Koduõppe kaos
Selle asja nimi siin on kaos. Ma olen omaenda toas nagu ehitusplatsil või kaubalaos. Ümberringi on müra ja kära, keegi põristab-puurib, keegi lobiseb-plärab. Mingi sahmimine muudkui käib, "Kas keegi mu kõrvaklappe on näind?!" "Mul hakkab kohe kõne, vaikust kogu maja, kus mu telefon nüüd on, kui seda vajan?!" Järsku vaatan õhtu käes, möödunud on terve päev. Lõunat unustasin süüa, hea, et õues jõudsin käia! Koroona Püsime kodus, väljas käies kanname maske kui peab, siis peab... eks see ole igale ühele meist raske ja millal kõik see läbi saab, ei keegi tea kui peab, siis peab... Haigeid ülemaailma, kas siis tõesti peab? Pisar tuleb lihtsalt silma, mõtteid täis on pea, kuid ju peab, ju siis peab... Koolid muudkui kinni-lahti, on raske öelda, et nii peab... puhkamiseks pole mahti kord koolis, siis kodus, siin ja seal, aga okei, ju siis nii peab... Ma nõustun, ma harjun, kuid ma ei tea, kas päriselt nii loodud on ja kas nii peab? Olgu see siis halb või olgu ta hea, proovin jätkuvalt mõelda kui peab, siis peab... Suure õe rõõmud Autos esiistmele satun ma harva, õde või vend istub seal. Mina naudin sõitu tagaistme peal Suure õe rõõmud... Kui jäätiseid külmkapis kaks, siis tormijooksu teevad õde ja vend. Mina sulgen külmiku ukse ja jätkuvalt hästi tunnen end Suure õe rõõmud... Kui lähen poodi, et endale midagi osta, aga pisike õde on kaasas, siis ilma pulgakommimere või üllatusmunata sealt lahkuda ei saa ma Suure õe rõõmud... Kui õde kellelegi jutustab oma parimast suurest õest või kui vend palub abi, sest on raske tahaksin hüüda kõigest väest Suure õe rõõmud... Kui õde ütleb, et nii palju armastab mind tõstes üles kõik oma kümme näppu. Või kui vend vahel harva kallistab mind lihtsalt niisama, isegi kui käib see kibekähku- Hüüda tahaksin ma- suure õe rõõmud... |
Nüüd olen ise selle kõige sees Kõik räägivad, et aeg nii kiiresti läeb. Ma enne ei saanud aru, kuid nüüd on see aeg käes. Aeg justkui jookseks eest üle kivide ja kändude, läbi tulest ja veest Alles ma olin nii väikene laps, nii väikene, lõbus, virk ja kraps. Ei teadnud, mis on maailm, mis ootab mind ees Nüüd olen ise selle kõige sees Vahel tahaksin seda aega tagasi, kui alles võrevoodis ma magasin. Kui suurim probleem oli, et emme ei luba ja kui emme-issiga veel jagasin tuba Kuid mõni mälestus lihtsalt mälestuseks ei jää, vaid kordub pea iga päev! Näiteks väiksena ma luuleriime ritta seadsin, küllap ma siis juba teadsin! Venna filmivõtted Ümbrus on täis tumerohelisi puid ja meie oma autoga sõidame nende vahel. On veel kollased põllud ja värve ka muid ja meie sõidame kõige selle vahel. Sinised teeviidad näitavad teed ja meie sõidame nende järgi. Nooled, mis sõiduteel näha on veel ja kirevad liiklusmärgid GPS ütleb, millal pööra või keera, meie sõidame selle järgi ja kui juhatas valele teele meid ta, sõitsime ikka selle järgi Haigla 2020
Kui leiad järjekordse võitluse enda eest, kuid ei leia enam võitleja hinge enda seest, siis tea, et alla andmine ei ole õige, vaid peab pingutama edasi üle kõige. Ei ole lihtne sellel hetkel leida endas positiivset joont ja ammu pole leidnud enda huumorisoont. Kõik päevast päeva lihtsalt nii võimatu näib, kuid sedasi see võitlus tervisega käib. On raske lihtsalt iga päev edasi kulgeda, õhtul jälle lootuses paremuse poole, silmad sulgeda. Hommikul ärgata ja tunda sama, mis enne, kuid siiski loota ja oodata oma õnne. Kui juba NII VÄGA tahaks, et oleks parem ja jällegi loodad, et paremaks võiks minnna aina varem ja varem. Siis avastad end jälle, uuesti algusest, kaugel tunneli lõpus paistvast valgusest. Kuid ma tean, et kõik läheb hästi, olgu see teekond ükskõik, kui risti ja rästi. Läheb hästi, sest alla ma ei anna, lihtsalt kõik trumbid mängu tuleb panna. Mina Mulle meeldivad närtsinud lilled, sest ma oskan neis näha ilu. Mulle meeldib, kui ilm on pilves, sest näen päikest ka siis, kui on vilu. Olen rõõmus ka siis, kui saab vihma, sest vahelduseks seegi on tore. Ma ealeski midagi päriselt ei vihka, sest vihkamine on lihtsalt nii kole. Naeratan ka siis, kui mul tuju pole hea, sest teised ju selles pole süüdi. Nemad mu halvast tujust osa olema ei pea, üleüldse keegi pole alalõpmata milleski süüdi Olge rõõmsad ja naeratage rohkem, ma luban - see tunne on hea! Unustage kõik mureohked, lähenege positiivselt- hoidke püsti pea! Ruhnu puukirik Ühes pilgus võib olla peidus nii palju hetk, tunne, mõte. Selles pilgus aeg justkui seiskub, kuni see pilk kord lõppeb. Vaatan väreleat küünlaleeki, nii kaua, et kõik sulandub ühte. Kus ma siis olen või mida ma õieti teengi? Kirikus kontsert, hubane küünlakumas lühter. Puukirik, mis näinud aastaid ja sadu ometi ikka nii hubane ja püha. On elus erinevaid radu, üks neist toob siia üha enam. Ruhnu kiriku tornikella hääl, kui algamas õhtupalvus. On nii palju imelist Ruhnumaa pääl, see siin on alles algus. Aga siiski need puidust pingid ja altar, mis õhtupäikese säras. Vitraažaknad ja maalitud pildid paik, kus saab vaikust kisast ja kärast. Laste rõõmsad kilked eemal majade juures, mis kostuvad läbi kirikuukse avara. Sulanduvad nüüd kirikulauludega, mis raamatus suures ja viiulikeelte helinaga, mis laulu saadavad... |